Võib-olla oled sinagi endale vahel öelnud:

„Mul on ju tegelikult kõik hästi.“
„Ma peaksin olema tänulik.“
„Teistel on palju suuremad probleemid.“

Ja ometi tunned kuskil enda sees, et midagi olulist on puudu.

Sa ei pruugi olla õnnetu.

Aga sa ei ole ka päriselt rahul.

Võib-olla tahaksid tunda rohkem elurõõmu, kirge, vabadust, lähedust, seiklust või lihtsalt tunnet:

„Ma päriselt elan.“

Ma tean seda tunnet hästi ka enda elust.

Ja üks olulisemaid asju, mida olen õppinud, on see:

tänulikkus ja soov enama järele ei välista teineteist.

Sa võid olla tänulik kõige eest, mis sul juba on, ja samal ajal tunnistada ausalt, et mingi osa sinust tahab kasvada, muutuda, väljenduda või kogeda rohkem elu.

Võib-olla ei ole sinu sisemine rahulolematus lihtsalt midagi, millest peaksid vabanema.

Võib-olla näitab see sulle lõhet selle elu vahel, mida sa praegu elad, ja selle vahel, kuidas sa tegelikult tahaksid elada.

Sa ei pea veel teadma, mida täpselt muuta.

Sa ei pea teadma kogu teed.

Esimene samm on märgata ausalt, kus sa praegu oled ja mida sinus tegelikult rohkem elu poole tõmbab.

Selleks need järgmised küsimused ongi.

Varu endale umbes 20-30 rahulikku minutit, ole võimalusel omaette ja vasta nii ausalt, kui praegu suudad.

Ära tee oma probleeme väiksemaks.

Ära tee oma unistusi realistlikumaks.

Mitte minu pärast.

Iseenda pärast.

Võib-olla saad kinnitust millelegi, mida oled juba ammu teadnud.

Võib-olla hakkad aga esimest korda nägema, mida sinu tühjus või rahulolematus võib sulle näidata selle elu kohta, mida sa tegelikult tahad elada.

„Mul on ju kõik hästi.“Ja ometi on midagi puudu.